kolmapäev, 22. november 2017

Dekreet ja koju jäämine, kui töö on midagi enamat kui pelgalt sissetulekuallikas

Mul ei olnud raseduse ajal hirmu, kuidas me lapsega hakkama saame. Minu suurim kartus oli muidugi sünnituse ees, aga veel kartsin ma seda, kuidas ma suudan olla ilma töötamata. Kuidas ma jätan maha oma klassi noored, trennilapsed ja kõik teised lapsed ja kalliks saanud kolleegid ega astu igal hommikul koolimaja uksest uniselt ent rõõmsameelselt sisse.

Ma teadsin juba lapsena, et tahan tulevikus õpetajaks saada. Spordita ei kujutanud ma oma elu ette ja lastega tegelemine tuli ka hästi välja. Töö on minu hobi, kirg ja lemmik ajaviide.

Dekreedi kuupäevaks valisin viimase päeva, mida üldse valida sai. Teised treenerid naersid, et raudselt lähen kohe peale koju jäämist sünnitama, sest ma ei oska niisama ilma tegevuseta olla. Nali osutus mingis mõttes reaalsuseks, olin 9 päeva kodune ja kümnendal dekreedi päeval asetatigi mu kätele juba meie üliarmas printsess.

Mul kulus kaks kuud harjumiseks, et ma ei loeks iga päevaselt töömeile, mis mu postkasti endiselt tulevad, kuna ma olen kirjasaajate listis. Ma endiselt mõtlen tihti oma trennilastele ja klassile, aga ma tean, et nad on heades kätes ja ma ei pea nende pärast muretsema. Saan lihtsalt rõõmustada kui nad mulle kirjutavad ja oma edusammudest ja võitudest, vahel ka muredest ja tagasilöökidest teada annavad.

Pisike printsess on iga päevaga järjest asjalikum ja aina kauem päeval üleval, seega kulub kogu  mu tähelepanu ja võhm tema kasvatamisele, tööelu tundub sellise kauge teise maailmana, millest siiski on meeldiv vahelduseks eemale astuda ja omas rütmis kulgeda. Ei ole tunnet, et pidevalt on kiire, vahel magame koos mehe ja beebiga kõik koos hommikul poole üheteistkümneni. Rohkem aega on pere ja sugulaste jaoks. Tänaval vaatan kiirustavaid inimesi, kes tööle, kes kooli. Meie ise kulgeme vastavalt tujule, kas aeglases kärutamisrütmis või teen vankrit lükates kiirkõndi, et väljas olemine oleks ka trenni eest. Vahel harva on kindlaks kellaajaks kuskile minna, enamasti mul ei tule esimese hooga meeldegi, mis nädalapäev parasjagu on.

Aga ma igatsen teid ikka. Elan teile lihtsalt eemalt kaasa :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar