teisipäev, 31. oktoober 2017

Üleöö muutus siiani põlatud lutt lemmikuks

Enne beebi sündi ostsin igaks juhuks ikka paar lutti valmis, aga sünnitusmajja kaasa ei võtnud. Polnud vist isegi mu haiglakoti nimekirjas ja haiglasse minek kolm nädalat enne tähtaega oli niigi nii ootamatu, et hea kui kõik tarvilik jooksupealt kaasa sai haaratud. 

Sünnitusmajas me luti järgi ei igatsenud ka, väike printsess oli eeskujulik patsient ja kannatas vereproovid ja süstid ilma nututa ära. Kui me bilirubiini kõrge taseme pärast lastehaiglasse sattusime öeldi, et lutt on hädavajalik, et laps rahulikult sinise valguse käes päevitaks. Mees käis ruttu poes ja ostis rõngasluti. Õde üritas meie väiksele printsessile mitu korda lutti suhu panna, aga tema sülitas selle kohe välja. Kuna ta oli enamus aega väga rahulik ja ei protestinud millegi üle, siis mina pistsin luti kotipõhja ja sinna ta ununes.

Nüüd kui meie väike rõõmupall sai seitsme nädalaseks oli meil väga raske öö, kui ta lihtsalt nuttis ja nuttis enamus ööst. Kõht oli täis, mähe kuiv, gaase eriti ei olnud, aga nutt ei tahtnud kuidagi vaibuda. Peale viit tundi üleval olekut mõtlesin lutti katsetada, otsisin selle üles ja pakkusin beebile.
Uskumatu, aga ta haaras selle järgi metsiku hooga, asudes matsudes lutti imema ja vaikus oli hommikuni majas. Sellest päevast peale igatseb ta iga päev mõnel korral oma luti järele.



Öised üleval olemised on ka vähenenud. Kui varem oli igal öö vähemalt korra peale söömist kombeks tund või kaks üleval olla, siis nüüd peale söömist lutt suhu ja tõstame ta voodisse tagasi ja nohistab vaikselt kuni magama jääb. Tänu sellele tuli mul täna öösel isegi üheksa unetundi kokku.

Et ma nüüd kohaneksin pisikese printsessi uue lemmikuga ja seda maha ei unustaks kui maale või kuskile minek.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar