teisipäev, 20. veebruar 2018

Minu mälestused olümpiamängudest - Atlantast Pyeongchangini

Mind võib vist olümpiafänniks pidada või kuidas teisiti kirjeldada inimest, kellel on olemas kõik eesti keeles ilmunud olümpiaraamatud, mitte lihtsalt pole olemas, vaid on ka läbi loetud ning enamik infost püsib ka 10 aastat hiljem meeles. Oümpiamängude teleülekandeid vaatan igal võimalusel ning arvatavasti oskan une pealt nimetada kõik eestlastest olümpiamedali võitjad ning tean öelda viimase 15 aasta jooksul Eestit esindanud sportlaste spordialad.

Millised olümpiahetked on mul eredalt meeles?

1996 Atlanta, olen 10-aastane ja jälgin ülekannet enamasti vanaisa seltsis.
Erika Salumäe on kahelt eelmiselt olümpialt kulla ära võtnud, lootused on ka nüüd kõrged. Vaatan õhinal ülekannet ja mõtlen milline vägev naine, aga kuidas tal pea ringi ei käi kui ta nii kiiresti ringe läbib? Medalit ei tule, aga 6. koht on ka väga tubli saavutus.

Michael Johnson, kuldsed naelikud jalas, kummardub stardipakkudele, oodatakse rekordit. 200m jooksus ta püstitabki maailmarekordi, see on võimas tunne, näha jooksmas meest, kellest pole mitte keegi kunagi kiirem olnud.

1998 Nagano
Jaak Mae saab 6. koha ja Andrus Veerpalu on kaheksas, võidab minu suur lemmik Bjorn Daehlie, kas saab veel ilusamat sõitu olla? Mulle muidu väga Norra suusatajad pole meeldinud, jätavad ülbe mulje, aga Daehlie on hoopis teistsugune, ei pea paljuks paluda, et autasustamisega ikka nii kaua oodatakse kuni keenialane ka lõpujoone ületab. 

Koolis toimus ennustusvõistlus, iga päev oli olümpiamängude kohta esitatud üks küsimus ja vastused tulid postkasti panna, õigesti vastanute vahel loositi välja iga päev 10.- krooni. Ma võitsin kümneka sellel päeval kui küsiti, mitmendaks tulevad Eesti kahevõistlejad meeskonnavõistluses. Ma vastasin, et viimaseks ja auhind oli minu.

2000 Syndey 
Koolis on aulasse üles pandud suur telekas ja ma näen päris palju vaeva, et ennast tundidest ära rääkida. Minu jaoks on müstika, kuidas mõni õpetaja saab sellel päeval, kus Erki Nool võistleb kulla eest, oma ainet tähtsamaks pidada kui olümpiaülekannet. Ma arvan, et iga eestlase kohus on nendel kahel päeval Noolele kaasa elada. Küll ei saa ma aru, miks enamus koolikaaslasi plaksutab kui Roman Sebrle ja Chris Huffins lati maha ajavad, see on minu jaoks täiesti ebasportlik käitumine. Võit, mis võetakse tugevas konkurentsis, kus konkurendid ei ebaõnnestu, on ju palju magusam.

Teine selle olümpia kõrghetk minu jaoks on kahtlemata sümpaatse Etioopia jooksja Haile Gebreselassie olümpiavõit 10 000m jooksus. Olen talle aastaid pöidlaid hoidnud, alati naeratav jooksja, kes tavaliselt viimasel ringil kõikidele teistele kandu näitab ja eest ära spurdib. Sporditähest leidsin kunagi Etioopa Kergejõustikuliidu aadressi ja saatsin sinna oma autogrammi soovi teele. Paar kuud hiljem saatis vend mulle sõnumi, et mulle on välismaalt kiri tulnud. Ma sõnaotseses mõttes jooksin koolist koju, elevus oli nii suur. Kahjuks ei olnud see autogramm Haile Gebreselassielt vaid hoopis Rootsi suusatajalt Per Elofssonilt.

2002 Salt Lake City
Näha, kuidas eestlane võidab olümpiakulla on minu arvates alati heldimust tekitav. Andruse ja Jaagu kaksiksvõidu rikkus küll Frode Estil, aga mis siis, et rikkus. Ei saanud 15km klassikas ükski suur suusariik uhkeldada sellega, et kaks nende meest on poodjumil. Sellega kelkida sai ainult pisikene Eesti. Võimas hetk!

Laskesuusataja Ole Einar Bjorndalen võidab 4 kuldmedalit ja on minu jaoks kangelane. Alati sümpaatne ja meeldiva jutuga. Kahju, et ta nüüd 2018. aastal enam koondisesse ei mahtunud.

2004 Ateena
Eesti medalivõitjatest enam köitis mind sellel korral kogu kergejõustikuprogramm oma superstaaride, üllatajate ja põrujatega. Hicham El Guerrouj Marokost on aastatega lemmikuks saanud. Imelik, et ma just tihti pikamaajooksjatele kaasa elan, ise üldse pikkamaad joosta ei jõua. Sümpaatsed on rootlased Christian Olsson ja Stefan Holm. Holm on vist kõige lühem kõrgushüppaja, aga võidab. Carolina Klüft on naljakas ja emotsioonide rohke võistleja. Kahtlaselt Rootsi poole kaldu olin sellel olümpial.

Kui olümpia on läbi ja ma alevis ringi liigun, küsib minult üks kohalik mees, et kas mul on kohtunike nimed ka peas, et terve olümpia polnud mind õues näha, muidu lippasin koguaeg ringi.

2006 Torino
Eestlased võidavad 3 kulda! 3 KULDA! 

Anti Saarepuu saab sprindis 8. koha. Kikult ja Andruselt ootasid kõik medaleid, aga Anti on minu jaoks üllataja. Elan Annelinnas oma üürikas nii häälekalt kaasa, et allkorrusel elav penskar hakkab harjavarrega vastu lage taguma.

2008 Peking
Gerd Kanter on kettaheites olümpiavõitja ja näitab lipp õlgadel lehvimas oma madalstarti. Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson sõidavad ennast pildituks ja saavad kaela paarisaerulise sõudmise hõbemedalid. Usain Bolt hullutab kõiki oma kiirete jooksude, võitude ning tantsude ja näoilmetega. Jamaica naised valitsevad sprindidistantsidel ja jätavad USA sportlased kaunis tühjade pihkudega. Jelena Isinbajeva püstitab võimsa maailmarekordi. 

2010 Vancouver
Kiku teeb seda jälle, seisab poodjumil medal kaelas, seekord hõbedane, aga kindlasti kullaväärtusega. Peale eemalolekut ja lapse sündi on selline saavutus kiiduväärt. Seekord hoian pöialt suusahüppajale Simon Ammannile, pisike ja Harry Potterit meenutav Sveitsi esindaja nopib kaks kulda. 

2012 London
Ma pole kunagi nii suure huviga maadlust jälginud kui sellel päeval kui Nabi meile hõbeda võitis. Elus esimest korda jälgin vibulaskmist, nii äge, kui mõni eestlane saab olümpiale alal, mille reeglid on minu jaoks tundmatud. Nii saan oma teadmisi täiendada ja silmaringi avardada.

2014 Sotsi
Seekord läheb olümpiavaimustus minust kuidagi mööda, ma ei teagi miks. Vaatan ikka, aga ma ei oska peast nimetada enamusi võitjaid ja fakte, mida ilmselt teised fännid oskaksid. Ma pole Marit Björgeni fänn, ma ei oska konkreetset põhjust tuua. Kui Otepää maailmakarikaid käisin nooremana vaatamas, siis soojendusringidel elas publik suusatajatele juba maruliselt kaasa. Norrakad sõitsid alati kivistunud nägudega edasi, mis on ka arusaadav, nad valmistusid tähtsaks sõiduks. 
Seevastu Petra Majdic, Kowalczyk ja soomlannad alati naeratasid ja vahel ka lehvitasid. Stefania Belmondo rääkis ühel korral ka paar sõna juttu. 

2016 Rio de Janeiro
Sõudjad hullutavad taas kaasmaalasi ja toovad koju pronksmedalid, te saite jälle õigel hetkel hakkama võimsa sõiduga. Aitäh Teile!
Rasmus Mägi imeline jooks ja 6. koht. Kes oleks enne olümpiat osanud arvata, et Rasmus jookseb finaalis, lootsin muidugi. Minu jaoks üks sümpaatsemaid sportlasi üldse.
Tundub, et uus olümpia toob uued superstaarid, ei näe me ju enam olümpial Bolti ja teisi publikumagneteid, küll aeg toob uued staarid ja eeskujud.

2018 Pyeongchang
Parane hästi, Kelly, sinu olümpiad alles tulevad. Mulle meeldivad artiklid, mis on meie Eesti sportlastest kirjutatud positiivses võtmes, jah, praegu on ajad, kus peame rõõmustama 20. koha üle. Kõik virisejad ja pessimistid, keegi pole käskinud teil ju olümpiat vaadata, minge õue ja koguge endale liikumiskilomeetreid.
Minu lemmikuks on kahe olümpiatsükli vahel saanud laskesuusataja Martin Fourcade, meeldivad üllatajad rootslased ja Len Väljas, su eesti keel on suurepärane.
Mu pisike printsess nagu teaks, et midagi minu jaoks olulist on toimumas, hommikused ärkamised on nihkunud paar tundi varasemaks, et ikka emme õigeks ajaks üles äratada, muidu magab iluuisutamisprogrammi maha.

Mul on veel umbes miljon mälestust olümpiamängudest, aga kõike ei jõua kirjeldada. Õnneks mu lähedased mind selle vaimustuse pärast segaseks ei pea ning on ka suured olümpia sõbrad.
Aitäh vanaisad, et olete minusse selle tugitoolisportlase pisiku nii tugevalt sisse "süstinud".

Minu isiklikud unistused seoses olümpiamängudega?
Kunagi ise turistina osa saada olümpiamelust ja muidugi ma loodan, et mõni mu õpilane kunagi sellel suurel spordipeol võistleb ja eestlasi ilusate tulemustega rõõmustab.


esmaspäev, 19. veebruar 2018

Ema aeg iseendale - Klassikokkutulek 2

Mu mees ärgitab mind päris tihti välja tuulutama minema ja veedab sel ajal ise meelsasti väikse printsessiga aega. Kui veel paar kuud tagasi ma pigem loobusin sellistest võimalustest ning ütlesin, et tahan pigem kolmekesi koos aega veeta, siis nüüd leian, et vahel harva on täitsa tore paar tundi üksinda veeta ning ilma käruta jalutada.

Pühapäeva hommik oli minu aeg. Tõstsin pisikese printsessi issi kõrvale voodisse tuttu, sõin vaikuses hommikust ja läksin linna peale. Tegin Kaubamajas paar testostu, ostsin Kvartalist beebile ilusa kleidi ja läksin kinno vaatama filmi "Klassikokkutulek 2".

Esimest osa olin mitu korda näinud, naerda sai. Vaadates filmi teist osa itsitasin vist tõesti ainult paaril korral. Tabasin ennast mitmel korral mõttelt, et liiga palju alla poole vööd nalju pole üldse naljakas. Kogu see matuste teema ja selle ümber käinud trall tegi mind pigem kurvaks ja pani vanaisa peale mõtlema. Minu arvates jäi teine osa esimesele alla, võimalik, et ma polnud lihtsalt sellise filmi jaoks sobivas meeleolus.

Mulle meeldis kuidas Genka kirikus laulis, meeldisid tuntud inimeste pisikesed filmirollid, näiteks Kristjan Jõekalda, Osulini ja Anu Välba ning Tanja kaasamine. Esialgu plaanisin peale filmi veel sööma minna, aga kui kinost väljusin oli tohutu koduigatsus ja nii ma kiirel sammul koju oma printsessi ja mehe juurde tõttasingi.

Üliarmas on vaadata, kui õnnelik pisike printsess on kui mind või oma issit tulemas näeb. Aeg läheb nii ruttu, et varsti meie beebi polegi enam nii beebi ja tal tekivad omad eelistused ja soovid, tahab ka kinno ja mängumaale, teatrisse ja mänguasjapoodi ning muuseumisse ja spordiväljakutele.